Novadpētniecība / Pastkartes no pierobežas / 2. Ekspedīcija. Alda Meirēna

2. Ekspedīcija. Alda Meirēna

Alda Meirēna mājas “Kalniņi 2”.
Foto: Elizabete Zariņa


Agrita “Pakalniešos” par Aldu teica tā: “Pie Aldas noteikti aizbraucat! Viņa ir ļoti enerģiska. Tāpat ogās braucam, viņa mani ņem līdzi.” Tad nu arī iebraucam Aldas pagalmā. Piestājam pie lielas jēru kūts un mums pretī skrien skaists, melns un žiperīgs suns vārdā Pipars. Viņam seko Alda. 

Kā jūs sauc?
Alda Meirēna.

Cik ilgi jūs šeit dzīvojat?
Nu jau būs 20 gadi. Dzimusi esmu “Lejastontēs”, arī Lodes pagastā. Tur mājas vairs nav. Un tad vienu laiku dzīvoju vecajā Lodes skolā. Un tad, kad man laikam bija kādi 11 gadi, mēs pārvācāmies Lodē uz “Muižniekiem”. Kad sākās brīvā Latvija, tad mūs lika ārā un mēs nopirkām šo māju.

Kā izdomājāt, ka paliksiet tepat Lodes pusē? 

Es jau arī bišķīt paklīdu pa pasauli. Nav jau arī tā, ka visu laiku te dzīvoju. 

Kur vēl dzīvojāt? 

Ilgu laiku Rūjienā un tad mazu brītiņu aizbraucu uz Rīgu, bet sapratu, ka nē, ka te vislabāk. 

Kā sauc jūsu māju? 

“Kalniņi 2”, jo Lodē ir arī “Kalniņi” un “Kalniņi 1”.

Pie kuriem kaimiņiem mēs vēl varētu paciemoties?

“Dārzniekos” jūs varat iebraukt. Tur viņi kaut kad atbrauc, bet pa lielam tur neviens nedzīvo.

Pie Ilgas varat aizbraukt, pie Unas arī. Ilgai, man šķiet, māja saucas “Sudmalas”. Kreisajā pusē tur ir divas mājas. 

Tās ir jūsu aitas un jēri? Varbūt varam aiziet apsveicināties?
Jākāpj pa logu iekšā, durvis viņas ir izgāzušas (smejas).

Aitas sāk skaļi blēt. 

Viņas jūs atpazina!
Viņas gaida kombikormu. 

Cik aitu jums ir?
Maz palikušas. Es likvidēju. Tagad mammas ir palikušas deviņas un šāgadējie jēri. Tad arī viss, finišēju. 

Vai aitas audzējāt vilnai? 

Pa lielam jau gaļai. Vilnu nevienam nevajag. 

Viņas ir ļoti runīgas.

Viņas ir skaļas, jā. Atliek tik parādīties, kā ir mutes vaļā. Un katrai savādāka balss.

Cik jūs ilgi ar aitām nodarbojaties? 

Man liekas, ka padsmit gadi. Kad es atbraucu šeit, tad es sāku ar dārzeņiem. Audzēju gurķus, veselu kalnu, nevienam nevajadzēja. Tad par mazu, tad par līku, visādas “vainas” bija. Burkānus saaudzēju lielo kalnu un beigās noraku ziemā visas kaudzes pavasarī vienkārši iearu. Nevajag nevienam. Tad es sāku ar stādiem. Diezgan daudzus gadus. Šitās lielās siltumnīcas kādreiz bija pilnas ar stādiem, bet, kad sāku ar aitām ņemties, tad vairs nevarēja. Tur tagad siens glabājas un aitas dzīvoja. 

Cik ir bijis jūsu ganāmpulka lielākais aitu kopskaits?

Oi, kādas 125. 

Mēs tikko bijām pie Lienes un viņa stāstīja pieredzi ar vilkiem. Vai jūs arī vilki apciemo? 

Man vilki bija kādas trīs reizes. Pirmā reize bija tīrumā, kur elektriskajā ganā no rīta viņas izgāja ārā un vilki saplēsa divas aitas. Tad vienreiz bija, ka mēs iegājām kafiju padzert, bet tepat aiz siltumnīcām saplēsa dienas vidū. Un tad es vienkārši sāku staigāt līdzi. Izlaižu ganos, stundu paganu un tad atpakaļ kūtī. Un tad man šitā staigāšana… Trīsreiz dienā iet ar viņām ganos…. Nekur ne aiziet, ne aizbraukt. Un beigās pat kafiju nevar aiziet padzert. Divas reizes es redzēju vilku. Ganīju tur pāri ceļam, kad skatos lien pa zāli. No sākuma nevarēju saprast, kas tas ir. Sāku bļaut aizskrēja mežā. Pēc tam otru reizi palaidu aitas, gāju te pretī un skatos vilks stāv mežmalā un gaida, kad šīs nāks. 

Vai pašai nebija bail?
Nepaspēju nobīties.

Tas arī ir jūsu pamatdarbs?
Tagad jā, tagad jau pensija. Padomju laikos veikalā nostrādāju gan Rūjienā, gan Lodē. 21 gadu nostrādāju veikalā un tad darīju arī visu ko citu. Tagad tur šķūnī bullīši ir. Tos tā kā vairāk dēls ņēma, es tikai iedodu viņiem ēst. Bez dēliem es neizdarītu neko. Ar visu mežu mums ir 20 hektāri.

Es nepaspēju garlaikoties. Rudenī gaidu, kad ir atpūta – tad sēžu un adu. Pa vasaru ņemos ārā. Garlaicīgi nav. Kādam kūku uzcepu, ja vajag. Dikti nereklamējos, jo vislaik nebija laika, lai baigi ņemtos, bet nu tāpat savējiem.

Jūs ar kaimiņiem turaties kopā? 

Nav jau mēs daudz tie kaimiņi. Uz Igaunijas pusi vēl ir Ilga.Tā mēs kopā vācam sienu, kopā braucam ar traktoriem. Ilgai ir zirgi, varat pie viņas arī aizbraukt. 

Kas uz otru pusi dzīvo? 

Tur, man liekas, nedzīvo. Tur bija tante, kurai kādi 90 gadi un viņa jau pansionātā. Varbūt, ka pa vasaru viņa ir mājās, bet ziemā viņa bija pansionātā. 

Vai bieži braukājat uz Rūjienu vai Igauniju? 

Uz Igauniju braucam ar Agritu uz baseinu. 

Mēs jūs labprāt uzaicinātu uz viktorīnu, ko šovasar plānojam organizēt. Varbūt jūs varētu izveidot kopīgu komandu ar Agritu un citiem kaimiņiem. 

Agrita ir gudra, viņa min krustvārdu mīklas, bet es nē (smejas).

Kāda mūzika jums patīk?
Dažāda. Jūlijā braukšu uz čellista Hausera koncertu Siguldā. Man patīk Hausers. Uz Melo-M bijām nupatās Valmieras Kultūras centrā. 

Kā sauc jūsu suni?

Pipars. Viņš bija maziņš, melns Pipariņš. Iepriekšējo sunīti man vilki noēda. Tepatās aiz krūmiem, uz tīruma. No rīta izgājām pa kūti, viņš skraidīja līdzi. Es vēl paprasīju tu nāksi iekšā? Viņš neienāca un desmitos vairs nebija, kas nāk. Pēc nedēļas atrada. Nē, pat vairāk bija. 28. novembrī pazuda un pirms Ziemassvētkiem atrada. Mēnesis gandrīz. Tajā dienā sniga sniegs. Es vēl izstaigāju pa tīrumiem, neko neredzēju. Pirms Ziemassvētkiem braucu pēc eglītes un uz tīruma pleķis. Lāci gan neesmu redzējusi. Negribas redzēt. 

Uz Baltijas ceļu, uz Unguriņiem braucat?
Ne katru gadu, bet šogad, iespējams, sanāks. 

Vai jums patīk dzīvot laukos? 

Jā, negribu pilsētā.

Nav problēmas ar zonu? 

Nē, mums ir ļoti labs internets. Man meita kovid laikā atbrauca un strādāja no šejienes. Nekādas problēmas.

Alda Meirēna (EST)

Mis on teie nimi?

Alda Meirēna

Kui kaua te siin elanud olete?

Noh, sellest saab 20 aastat

Kas olete kohalik?

Olen sündinud Lejastontes, samuti Lodes vallas. Seal pole enam maja. Ja siis elasin mõnda aega vanas Lode koolis. Ja siis – ma olin umbes 11-aastane? – kolisime Lode “Muižnieki” majja. Kui vaba Läti sai alguse, aeti meid sealt välja ja siis ostsime selle maja.

Ja kuidas arvate, kas jääte siia Lode kanti? 

Olen juba maailmas ringi rännanud. Ei ole nii, et ma kogu aeg siin elan. 

Kus te olite? 

Viibisin kaua aega Rūjienas ja siis läksin hetkeks Riiga ja siis sain aru, et ei, siin on kõige parem. 

Mis on teie maja nimi? 

Kalniņi 2, sest Lodes on ka “Kalniņi” ja “Kalniņi 1”. See maja on Kalniņi 2

Kus see Kalniņi maja on? 

Maja asub mäe otsas. 

Kuhu me veel saaksime külla minna?

Külastage Dārznieki maja. Mõnikord nad tulevad sinna, kuid üldiselt ei ela seal kedagi.

Ja võite minna Ilga juurde. Ka Una juurde. Ilgal on minu meelest maja Sudmalas.

Seal paremal pool on kaks maja. 

Kas need on teie lambad? Äkki lähme tere ütlema?
Tuleb aknast sisse ronida, uks on maha löödud. 

Nad tundsid teid ära!

Nad ootavad mult loomatoitu. 

Mitu lammast teil on?

Vähe on jäänud. Likvideerisin. Nüüd on jäänud üheksa emmet ja selle aasta talled ja siis on kõik, lõpetan. 

Kas kasvatasite villa pärast? 

Peamiselt liha jaoks. Kellelegi pole villa vaja. 

Nad on väga jutukad.

Nad on valjud, jah. Tuleb vaid kohale tulla, nii on suud lahti. Ja igaühel on erinev hääl.

Kui kaua olete lammastega tegelenud? 

Ma arvan, et rohkem kui kümme aastat. Siis kui ma siia tulin, hakkasin juurvilju kasvatama. Kasvatasin kurke, terve mäe, kellelgi polnud vaja. Ühele liiga väike, teisele kõver, oli igasuguseid vigu. Kasvatasin porgandeid, ka suure mäe ja kaevasin need talveks maa sisse – siis kevadel lihtsalt kõik hunnikud kündsin üles. Kellelegi pole seda vaja. Alustan siis seemikutega. Päris mitme aasta jooksul. Sellepärast on mul need kaks suurt kasvuhoonet. Seal hoitakse nüüd heina ja seal elasid lambad.  

Mis oli kõige suurem lammaste koguarv?

Oh, umbes 125 lammast.

Olime just Liene juures ja ta rääkis huntidest. Kas hundid külastavad ka teid? 

Mul käis hunte umbes kolm korda. Esimest korda oli sellel põllul, kus elektrikarjus oli  – hommikukuks rebisid kaks lammast. Siis oli teine kord, läksime kohvi jooma, siis kohe kasvuhoonete taga rebiti keset päeva lammas laiali. Ja siis lihtsalt kõndisin lammastega koos. Karjatasin väljas, tund aega, kaks tundi ja siis lauta tagasi. Ja siis ma tüdinesin sellest kõndimisest… kolm korda päevas käisin nendega karjamaal…. Ei saa kuhugi minna, ega ära sõita. Ja sa ei saa isegi kohvi jooma minna. Kaks korda nägin hunti. Karjatasin lambaid seal üle tee, kui vaatan – ronib seal rohus. Ma ei saanud algusest aru, mis see on. Hakkasin karjuma – jooksis metsa ära. Peale seda lasin lambad teist korda karjalmaale, läksin nende poole ja vaatan – hunt seisab metsaservas ja ootab, millal nad tulevad. 

Kas te ise ei karda?

Ma ei jõudnud kartma hakata.

Ja teil on veel kanad.

Need suured kasvuhooned olid kunagi istikuid täis, aga kui lammastega tegelema hakkasime, ei saanud ma enam seda tööd jätkata. 

Aga see on ka teie põhitöö?

Praegu jah, nüüd pensionil. Nõukogude ajal töötasin poes 21 aastat – nii Rūjienas kui Lodel. Töötasin poes 21 aastat ja siis tegin midagi muud. Nüüd on laudas pullid. Rohkem poeg võttis neid, mina neile ainult süüa annan. Ma ei teeks midagi ilma oma poegadeta. Koos kogu metsaga on meil 20 hektarit.

Ma ei jõua igavleda. Sügisel ootan, millal saan puhata – siis istun ja koon. Suvel tegutsen väljas. Igav pole. Talvel rohkem koon. Kellelegi küpsetan koogi, kui vaja. Ma ei tee palju reklaami, sest mul ei olnud aega sellega kogu aeg tegeleda, aga teen seda oma lähedaste jaoks.

Kas teie naabritega saate hästi läbi? 

Meil ei ole palju naabreid. Eesti poolel on veel Ilga. Samuti üksik naine. Nii riisume koos heina, sõidame traktoritega. Ilgal on hobused, võite ka talle külla minna. 

Kes sealpool elab? 

Ma arvan, et seal ei ela keegi. Seal oli tädi, kes on umbes 90-aastane ja on juba hooldekodus. Võib-olla on ta suvel kodus, aga talvel oli ta hooldekodus. 

Kas käite sageli Rūjienas või Eestis? 

Käime koos Agritaga Eestis basseinis. 

Kutsume teid viktoriinile, mille plaanime sel suvel korraldada. Äkki võiksid luua Agritaga ja teiste naabritega ühise meeskonna. 

Agrita on tark, lahendab ristsõnu, mina aga mitte (naerab)

Milline muusika teile meeldib?

Erinevad stiilid. Juulis lähen Siguldasse tšellist Hauseri kontserdile. Mulle meeldib Hauser. Käisime just Melo-M kontserdil Valmiera Kultuurikeskuses. 

Mis on teie koera nimi?

Pipar. Ta oli väike must Pipar. Minu eelmise koera sõid hundid ära. Põõsaste taga, põllul. Hommikul käisime ümber aida, tema jooksis kaasa. Küsisin ka – kas tuled sisse? Ta ei tulnud sisse ja kell kümme polnud enam kedagi tulemas. Leidsime alles nädala pärast. Ei, isegi rohkem. Kadus 28. novembril ja leidsime enne jõule. Peaaegu kuu aega. Sest sel päeval sadas lund. Käisin siin ikka põldudel ringi, ei näinud midagi. Ja enne jõule käisin kuuske toomas ja põllul plekk. Karu pole ma näinud. Ei tahaks näha ka. 

Kas käite Balti teel, Unguriņis?

Mitte igal aastal. Sel aastal see tõenäoliselt juhtub. 

Kas teile meeldib maal elada? 

Jah, ma ei taha linnas elada.

Kas sidega pole probleeme? 

Ei, meil on väga hea internet. Mu tütar tuli Covid-19 ajal koju ja siit töötas. Pole häda midagi.